Naissaare lõunarada

1. Suursadam (ka Kesksadam) sai tänase kuju I Maailmasõja eel ja ajal, kui toimusid suurejoonelised kindlustustööd Tallinna ümbruses Peeter Suure nime kandva merekindluse rajamiseks. Need tööd hõlmasid ka Naissaart. Varasem väike sadamakoht, tuntud Mustakivi sadamana, omandas kivikaid, raudtee, sihttuled ja muu vajaliku ning temast sai suur transpordisõlm kogu saarele, mille kaudu toimetati siia nii ehitus- ja sõjamaterjalid kui ka elavjõud. Sadamat täiendati ka peale viimast sõda, mil saar taas militariseeriti ning tavainimestele suleti. Tänapäeval on Suursadam Naissaare külastajatele mereväravaks. Teise vaatluskohani viib meid tore jalgrada rannavallil kasvavate mändide vahel.

2. Noodamajarand (Nothusstranden). Rannalõigul Suursadamast Hülkarini on ilmekalt jälgitavad kaldaastangut purustavad abrasiooniprotsessid, kus luiteliivade all paljanduvad kvaternaarsed setted, neist välja uhutud rändkivid ja klibu. Savikad moreenid on küllastunud põhjaveest ning seetõttu esineb pidevalt väiksemaid maalihkeid, mis viivad alla ka suuri puid kaldarannikult. Varinguid on soodustanud luidetesse ka II Maailmasõja päevil rajatud kaevikute ja jooksukraavide tihe võrk. Püsivalt tugevad meretuuled on koolutanud kaldametsa ja kujundanud väga omapäraseid okaspuuvorme, nagu maadligi roomavaid mände ja madalate põõsastena laiuvaid kuuski. Rannale nime andnud võrgukuurist pole tänaseks säilunud ükski. Edasi viib jalgrada meid saare lõunatipul paistva tuletorni poole. Matkarajale jääb Prantsuse sõjameeste hauaplatsi tähistav tagasihoidlik mälestusmärk ja sellest edasi võiks matka jätkata veepiiril kuni tuletornini.

3. Hülkari, ka Hülgekari (Hylkari). Siin toimuvad eelmisele rannalõigule vastupidised looduslikud protsessid, nimelt akumulatsioon, kus meri toob ja tuul kuhjab randvallidesse uut liiva, loodus katab selle omakorda kaitsva taimestikuga: vareskaer, humur, rand-seahernes jm, lisaks inimese abil siinkandis naturaliseerunud kurdlehine roos, mille dekoratiivsed kogumid kaitsevad kindlalt kõige tallamistundlikke luiteid. Siia randa, naissaarelaste Lõunasilla kohal oli Krimmi sõja ajal 1854 ja 1855 prantsuse-inglise plokaadieskaadri ankruplats. Haigustesse, peamiselt skorbuuti, surnud prantsuse meremeestele rajati rannaluidete taha isegi väike kalmistu, kuna katoliku usutavade kohaselt neid ei saanud matta koos protestantlastest inglastega saare luteri kalmistule. Matusepaik on tänapäeval taas korrastatud ja tähistatud ristiga. Hülkari otsa lähedal asus I Maailmasõja päevil ja ka sõdadevahelisel ajal võimas helgiheitja, mis kontrollis laevaliiklust väina mandri ja saare vahel. Tänapäeval on neeme tipul väike päikesepatareil töötav tuletorn, millest põhja suunas kulgevad laia vööna kõrged luited. Nende taimkatet on inimtegevusega korduvalt kahjustatud ning ka tänapäeval liiv kohati liigub aktiivselt. Hülkari otsa ümbruses on saare parimad supelrannad. Nüüd pöördub rada piki luiteharja lääne suunas ja rajatähised on algul paaril pruunil postil, seejärel rannamändidel. Tuletornist umbes 0,6 km kaugusel pöörab rada männikusse, kus asub neljas vaatekoht.

4. Patarei nr. 5. 1911.a. projekteeriti Naissaare lõunaossa patarei, mille ülesandeks oli koos mandril asuva Suurupi patareiga sulgeda vaenlasele läbipääs kitsas väinas, Tallinnast läänes. Juba järgmisel aastal alustati ehitustöödega ning I Maailmasõja ajaks seisis lahtistel positsioonidel 4 6-tollist kindlussuurtükki, rajatud olid suured laskemoonapunkrid, raudteeharud, teraskupliga tulejuhtimiskeskus ja muu vajalik. Patarei õhiti osaliselt 1918.a. saarelt lahkuvate punakaartlaste poolt ning säilunud osa taastati või rekonstrueeriti Eesti Vabariigi päevil, mil patarei sai uue numbri – 5, ning 4 6-tollist kahurit. Viimase sõja järel on mahajäetud positsioon kattunud võsaga, positsiooni kaitsnud jooksukraavid on varisenud ning kunagi laskesektoritest maharaiutud mets on taastunud. Edasi läheme tähistatud matkarada pidi Männiku Külla.

5. Männiku küla kujunes praegusel kujul ja kohal põhiliselt 1950. Aastatel tüüpilise nõukogude armee kasarmulinnakuna, kuhu kuulusid suhteliselt rohmaka arhitektuuriga klubi, saun ja elektrijaam koos kasarmute ja ohvitseride pereelamutega. Viimased esindavad Soome poolt sõjakahjude korvamiseks tasuta üleantud monteeritavaid majakesi. Ühes sellises majas paikneb muuseum, kus eksponeeritakse materjale saare ajaloost, põhiliselt küll viimastest okupatsiooniaastatest. Vastav ekspositsioon on ka maja ees, kusleidub militaarseid materjale mõlemast maailmasõjast. Omaette vaatamisväärsuseks on raudteejaam ja kitsarööpaline raudtee, kus süsteemi kunagine pikkus küündis 37,7 km-ni, tänaseks on töökorras vaid Männiku küla sadamaga ühendav lõik haruteega miiniladudesse saare keskel. Külas paikneb ka üks saare suurimatest rändrahnudest, Männiku kivi (ümbermõõt 25,4 m, kõrgus 3,1 m). Männikult jätkame rada mööda toredat rannateed lõunaküla maadele.

6. Lõunaküla ka Suurküla (Söderbyn, Storbyn). Tegemist on tegelikult külaasemega, kohal, kus paiknes saare suurim ja tähtsaim rootsi-eesti segaelanikkonnaga asula. Märkigem siinjuures naissaarelased olid alati vabad mehed, pärisorjus oli neile tundmata. Parimatel aegadel asus suure Lõunakülas enamik saare 34-talukohast, elanike arv kõikus eriaegadel 200-300 inimese vahel. Hoonestus külas vastas rannarootslaste tavadele: oli puidust, orienteerus külatänavatele ja paiknes üsna kompaktselt. 1876.a. ehitati siia ka saare ainus kool, kus õpetust anti rootsi keeles. Mere ääres paiknesid kalandusega seotud tarbehooned, sest nimelt kalandus oli läbi aegade saare põhiline sissetulekuallikas, millele lisandus suurte laevade lootsimine läbi Väibi väina Tallinna. Vallikari (Vallkarel) ja Kiinikari (Kinkarel) vahelises lahekeses paikneski Lõunaküla tähtsaim rajatis – Külasadam, kust peeti ühendust nii Tallinnaga kui ka Soome ja Rootsiga. Sadama läheduses olid ka väikepurjekate ja paatide ehitusplatsid. Küla peeti viimasel sajandivahetusel üsnagi jõukaks, kuid kivihooned külla jäid siiski ehitamata. Saare tsiviilelanikkonda tabasid vene kroonu korduvad sundevakuatsioonid (1730, 1914, 1940 ja lõplik peale 1944.a.) ning suur osa veel püsinud naissaarelastest lugesid 1943-1944 aastatel õigemaks saarelt ise lahkuda, kes Rootsi, kes kaugemalegi. Järgnevad 50 aastat okupatsiooni hävitas küla jäägitult, vaid vähesed kivitrepid, sirelipõõsad ja keldrivared tähistavad majapidamiste asemeid. Endised õuemaad on tänaseks muutunud omalaadseks kiviktaimlaks, kus kasvavad kukeharjad, kassiristik jms. Lõunakülla on ennistatud esimesed talukohad. Nüüd pöörame külateelt ranna poole ja vaatame, mida on säilinud Vallimäe bastionidest.

7. Vallimägi (Sternschanze). Külasadamast põhja poole, Vallkareli nime kandvale neemikule projekteeriti ja ka ehitati 1727.a. Peeter I korraldusel kindral J.L.Luberace poolt kants 5 bastioni kurtiinide, vallkraavide ja raveliinidega. Kindluse juurde kuulus ka sadamasild, nn. Kantsisild, mille aset kasutati veel I Maailmasõja päevil uue sadamakohana sõjaliste vedude tarbeks. Vaatamata II Maailmasõja päevil muldvallidesse uuristatud kaevikutele ja muudele kahjustustele on kants veel tänapäevalgi imposantne mälestis XVII sajandi frotifikatsioonidest Tallinna linna kaitsvate kindlustuste süsteemist. Vallimäest mõnevõrra põhjas asus eelmisest vaid vähe vanem kindlustis, nimelt veel rootslaste poolt Põhjasõja ajal 1705.a. rajatud saart julgestav ja Tallinna mereteed kaitsev patarei. Ilmselt inspireeris hiljem vene fortifikaatoreid juba rootslaste poolt siia valitud soodne positsioon. Jätkame märgistatud matkateed rannaveerel kasvavate puude all kalmistu poole.

8. Kalmistu (Kapelle). Kuigi vanim nimi viitab muistsele rannakabelile, on praegu siin väike, roostetanud ristidega ja põlisteist mändidest varjatud kalmuaed. Kalmistu keskseks mälestiseks on aga inglaste kalmukivi Krimmi sõja päevilt, kui siia maeti Tallinna plokeerinud protestantalstest madrused inglaste sõjalaevadelt 1854-1855. Aastatel. 1927.a. paigutas Inglise Kuninglik sõjalaevastik siia maetud meeste nimedega hauakivi, millele on tänapäeval lisandunud puurist. Tegelikult on kiriku lähikonda maetud inglise sõjamehi ka varem, nimelt 1808-1089 a. Vene-Rootsi sõja ajal Tallinna sadamat plokeerinud inglise laevadel hukkunud 13 meremeest. Kalmistust mõnevõrra põhjas Väikeheinamaa külaaseme lähedal metsas on Väikeheinamaa Suurkivi (Lillängstorsten) ümbermõõduga 18 m, kõrgusega 3,7 m, koostiselt rabakivi. Kalmistult pöörame tagasi külateele, mille veerelt leiame varsti kiriku.

9. Maarja kirik. Lõunaküla kirdenurgas asuva kiriku juurde toovad nüüd enamasti küll rohtunud teed kõikidest saare kunagistest asustatud kohtadest. Kirik ise on puust, nagu oli kogu Naissaare külaarhitektuur, lihtsa kujundusega ja osalt veel tänapäevalgi katuse all, kuid ilmselt juba taastamiskõlbmatud seisundis. Praegusele lähedase ilmega kirik ehitati siia 1856. Aastaks, kuid see hävis I maailmasõja päevil. Tänane ehitus püstitati 1934.a. ning ta oli Tallinna soome-rootsi kiriku abikirikuks. Kirikust 0,3 km mööda külateed Lõunaküla suunas liikudes jõuame Sepa talu asemeni.

10. Sepa talu ase. Sellest teelahkmel asunud talust on praeguseks säilunud rohkem, kui mõned ilupõõsad ja hääbuvad viljapuud. Talu asutati XVIII saj. Alguses Jürgen Matssohni poolt (1775.a. – Jürri Matzsohn), kelle pere hiljem Schmidti nime võttis. Siin sündis 1879.a. perepoeg Bernhard Voldemar Schmidt, hilisem rahvusvaheliselt tuntud optik, kes Saksamaal töötades lõi uue teleskoopide süsteemi. Komavaba teleskoobi loomisele järgnes akadeemikuks nimetamine. B.Schmidt suri Saksamaal 1935.a. Sepa talu on sünnikohaks veel teiselegi tuntud isikule, eelmise vennapojale Erik Heinu Schmidtile, kes kodusaarelt emigreerus sõja ajal ja praegu tegutseb kunstnikuna Mallorca saarel, kuid tulemuslikult uurib ka Naissaare ajalugu ja naissaarelaste geneoloogiat. Siit pöördub matkarada järsult põhja suunas, jättes meist paremale meile juba tuttava Lõunaküla. Rada kulgeb mööda toredat külateed (metsateed).

11. Laanekuusiku kaitseala. 88% saare pindalast on kaetud metsaga, kus domineerib mänd, kuid vöönditi kasvab rannamoodustiste vahemikus ka kuusikuid, esineb ka soid ja lehtmetsaga lodusid. Et viimase 50 aasta jooksul olid saarel metsaraied tagasihoidlikud, leidub kohati vägagi põliseid puistuid, mis kasvavad Krimmi sõja aegsetele inglaste raiesmikele ja prantslaste süüdatud põlendilele peale 1855. Aastat. Naissaare mets oli ka keskajal suure tähtsusega palgimets Tallinna linnale, kellele saar kuulus. Siit varuti nii ehitus- kui küttepuid, samuti materjali kindlustusehitistele. Mereteel Tallinna orientiiridena teenindavatel saartel ülemääraste raiete vältimiseks andis Taani kuningas Erik Menved 1297.a. välja dekreedi metsaraiereguleerimiseks nelja linnalähedasel saarel, sh. Naissaarel. See kuninglik dekreet on teadaolevalt esimene looduskaitseline ürik Eesti ala kohta. Kaitsealune kuusik asub Stenmalmeni nime kandva seljaku äärel, esindab tüüpilist laanekuusikut ja on erivanuseline, kohati pea alusmetsata, kohati väljaarenenud rinnetega, kohati tuulemurruhäiludega, kus kõdunevatele tüvedele kasvab uus kuusenoorendik. Omalaadseks tunnustaimeks on tagasihoidliku kaksikõiega harakkuljus. Kaitsealuses laanekuusikus on majandustegevus lõpetatud. Jätkame rännakut metsateel.

12. Miinilaod. 1944. Aastast alates saart okupeerinud nõukogude merevägi rajas metsade rüppe suure ja rangelt salastatud meremiinilao ja vajalikuks lõppmontaažiks tehase. Ladu kujutab endast mitmekordsete okastraataedade ja ohutustsoonidega piiratud platvorme, mis omavahel ja ka sadamaga omasidraudteeühenduse. Platvormid olid piiratud omakorda kõrgete muldvallidega, piirdeaedadest väljaspoolasusid eraldi piiretes montaažitehase hooned. Tänaseks on ladu tühi, alles on vaid miiniankruid ja Mädasadama rannas külitab hulgaliselt tühjakspõletatud või õhatud miinide kesti. Miinilaost läänes võib metsa all silmata madalaid, samblavaiba alla mattunud riitu lõhutud ja korralikult virnastatud raudkividest. Ka need on omalaadsed ajaloomälestised – tegu on merekindluse ehitamiseks varutud ja kasutamata jäänud ehitusmaterjalidega. Otse miinilao taga seisab männikus kaitsealune rändrahn, Põlendiku kivi, koostiselt rabakivi (ümbermõõt – 26 m, kõrgus – 7 m). Nimi viitab kunagistele metsapõlengutele. Miinilaost itta ulatub raudteeni üks saare suurematest soodest, Suursoo (Storkärri), kus majandustegevus ja metsakuivendus on tänaseks lõpetatud, vana kuivenduskraav mereni (Storrännan) aga hääbunud. Rannamoodustiste vahemikku kujunenud soos leidub nii allikalisi lodusi kui ka rabastumistunnustega metsaosi, soo äärealadel kasvab mitmeid käpalisi. Peale miiniladudega tutvumist liigume mööda raudteed ja selle kõrval kulgevat metsateed saare idakalda suunas. Ületame Männikule ja sadamasse viivad raudteed ning jõuame välja mere rannale.

13. Sikksaare luitemännik (Sinkarka-karel). Saare idaranna keskkosa on pikal lõigul luidestunud, mis on kaetud erivanuselise männikuga. Nooremas ja kesealises puistus on nii rühmiti kui üksikult väga põliseid, 200 aastase vanuse piirimailt pahklikke honge. Luiteahelad on kohati kaetud üliõrna samblikukattega, mis enamasti inimtegevusest seni veel kahjustamata. Kohati on liiv aga tänaseni taimkatteta, kuna veel sajandi alul oli see piirkond intensiivselt kasutusel villadealuse puhkerannana ning ligilähedaselt sada aastat ei ole olnud piisav aeg samblikukatte taastumiseks. Meres on Kaevandikukividena tuntud rändrahnud. 1989.a. mõõdistati osa männikuist 19 suvilakrundiks ning sajandivahetuseks hoonestati need villadega. Koht võitis tunnustuse ka hea supelrannana ning lihtsalt linnalähedase väljasõidukohana ja supelsakste tarbeks rajati eraldi sadamakoht. Tänaseks on kõik suvilad jäljetult kadunud. Suursadamaehitamisega kujunes lähedusse suur ehitusmaterjalide laoplats, mida tänapäeval meenutab kidura metsa allpikk riit kivistunud tsemenditünne. Võtame suuna piki rannaluiteid tagasi sadama poole, milleni on jäänudumbes 0,7km.

Raja kirjelduse koostas Veljo Ranniku