Lohusalu matkarada

2.Keila – Joa mõis ( saksa keeles Kegel-Fall) kujunes keskajal joa juures asunud vesiveski juurde, mida mainitakse esmakordselt 1555.a. Keila-Joa mõisa ostis 1827.a. kindralleitnant Alexander von Benkendorff, kes oma valdusi laiendades ja tsaar Nikolai I soosingut kasutades rajas suurejoonelise mõisaansambli. Selle “teljeks ” on Vääna-suunaline maantee, mis kulgeb kindlusi meenutavate tallihoonete vahel väravavahi majakeseni. Uus-gooti stiilis vahimajakesest möödudes jõuame samas stiilis suurejoonelise lossi juurde, mis on esimesi selle voolu esindajaid Eestis. Autoriks on Peterburgi nimekas arhitekt Stackenschneider. Peahoone imposantseim, rõdude ja palkonitega külg on pööratud pargi ja joa suunas. Sealt vaadates domineerib kõrge Tallinna arhitektuurimotiive kandev rinnatisega torn. Uus-gooti stiilivõtteid on kasutatud ka pikas ja liigendatud talveaed-kasvuhoones. Lossis endas olid arvestatavad kunstikogud, mis kannatasid rängalt juba I Maailmasõja ajal. Sakslaste ajal (neljakümnendail aastail) asus siin Abwehri luurekool.

3.Keila-Joa park on väga suur, hõlmates koos metsapargiga vähemalt 50 ha. Joaga ja kanjoniga on ta üks Eesti kauneimaid vabaplaneeringuga parke. Pargi tugimaterjaliks on looduslik männik tammedest alusmetsaga. Teljeks on jõgi, millest kahel pool paiknevad eriilmelised osad. Paremal kaldal asub suur pargiväljak kõrgendike ja tiikidega. Vasakul kaldal on keerukas väikeste välude süsteem, mis lõpeb allikatest lõhestatud kõrgendikuga. Sellel paikneb omalaadne uunikum, nimelt pargikujunduslikes huvides varemeteks jäetud endise Meremõisa peahoone. Põhiliselt kodumaiste puuliikide hulgas võib leida lehiseid, hobukastaneid (eriti peahoone juures), mägivahtraid jt puid.

4.Kabelimägi on pargi ääreala kõrgendikul ning esindab Eestimaa mõisnikele omast perekonna matusepaika kaunilt kujundatud hauakividega ja paest laotud kabeliga. Kabelimäe esimeseks “asukaks” oli Alexander von Benkendorff. Siia on maetud ka tema tütar Maria, kelle kaudu läks mõis Alexanderi surma järel Venemaa igipõlisele aadlisoole, vürst Volkonskitele. Volkonskite perekond on seotud paljude Venemaa ajaloos määravat rolli täitnud inimestega.

5.Tornimäe astang on osa suurest klindineemikust Keila jõe klindilahe ja Laulasmaa vahel. Kohati on astang mattunud luiteliivadesse, kohati murendatud jääst. Üsna pikal lõigul küünib ta 5 kuni 10 m kõrguseni, moodustades karniise, lõhanguid ja varjulisi koopaid. Klindist mereni on jälgitav mere kuhjav toime randvallide näol, millesse lõikuvad allikanired ja ojakesed. Väga ilmekas on maastiku vahelduv taimkate. Rannas algab vöönd lainemurrutusest kõrgemal luitekaera ja humuraga. Hõreda luitenõmmiku all jätkub liivade kamardumine leesika ja pohlaga. Enne klinti lisandub jõulisi mände ja kuuski. Klindijalamil ja allikalisel rusukaldel kasvavad laialehelised metspärnad, vahtrad, sanglepad, jalakad ja lopsakad sõnajalad. Astangu peal domineerib sarapuu ja magesõstar kõrvuti paakspuu ja kuslapuuga. Klindipealsetel luidetel on jälgi I Maailmasõja päevil rajatud kaitsekraavidest.

6.Lohusalu on suvituskoht, kus mõisnike suvemajade kohale ehitati 60-70 aastatel suurem kaasaegne pansionaat. Tänaseks on endisest suletud asutusest saanud tunnustatud teaduskonverentside, majanduskogunemiste ja erakondade nõupidamiste paik. Väga sageli on siin rahvusvahelisi kogunemisi, millistest eriti silmapaistval kohal on olnud Eesti-Vene riikidevahelised läbirääkimisvoorud.

7.Lohusalu küla on tekkinud moreensaarele. Hiljem on saar liitunud maaga pikaks merre kiiluvaks neemikuks, mille varjus asubki põhiliselt kalastamisest elav küla. Täna tuntakse kohta ka siin paiknenud kalurikolhoosi “Nord” nime all. Küla lähedal asub meremärgina (reeperina) tuntud graniitrahn. Neeme tipus on kiiresti maaga kokku kasvav moreensaareke, mis on läbi uuristatud erinevate aegade kaevikuist. Neemiku tuulepealsel loodeküljel on rannad väga kivised.

8.Helisalu on üks osake suurest suvilapiirkonnast, mis on saanud nime siin suvekodusid omavailt muusikuilt (E. Aarne, L. Auster, E. Tamberg, J. Koha, E. Mägi, H. Kaljuste). Siia piirkonda on rajanud suvilaid paljud Tallinna haritlased ja loomeinimesed. Rand on liivane, veepiiri ilmestavad suurte rahnude kogumikud.

9. Laulasmaa on põline kohanimi ja pärineb kuulsatelt laulvatelt liivadelt. Liivad võivad peale tuuliseid ja kuivi päevi salapäraselt laulda rannal astuja kanna all. Laulasmaa nime kandis ka siin asunud väike mõis. 1960-tel aastatel alustati samasse männikusse suure puhkekodu rajamist. Tänaseks on hooneist saanud hotell, puhkekodu ja konverentsikeskus. Laulasmaa rannametsad on põlised, kus kasvab erakordselt dekoratiivse vormiga põlismände, mille vanus küünib 200 aastani. Kogu rannajoon on kattunud suurepäraselt kohanenud, hästi viljuva kurdlehise roosi (rahvakeeles kartuliroosi) kogumikega, mis kinnistavad siin luiteliivasid. Laulasmaa ja Klooga-Ranna vahel on väga huvitavaid uusmoodustisi – laguune. Neid eraldavad merest madalad luitevallid ja toidavad põhja- ja pinnaveed. Laguunide üks kallas on tihti järsk ja liivane, teine roostunud ja soine. Väga rikkalik on selliste veekogude linnustik, eriti lõunapoolseimal, kuni 1 km pikkusel väga soostunud ja rikkalikku taimestikku mattunud järvel. Siin pesitseb kajakaid, parte ja isegi luiki.

10.Klooga-Rand on suvituskohaks kujunenud juba 19. saj. lõpul, mil kohalik mõisnik Uxküll alustas kruntide müügiga ning mida jätkas von Schulmann. Tallinna pürjelite (linnakodanike) uhkete suvemajade ümbrusesse on tänaseks kerkinud väga laial alal väikesuvilaid. Hoo rannaelule andis 1960. a. valminud raudteeühendus Tallinnaga ning praegu võib rannapiirkonnas leida juba ilminguid ülekasutusest – alusmetsata männikut, taimkatteta liikuvaid luiteid, prahistatud liiva ja saasta.